Kultuurišokk ja saabas

On päikeseline ja soe maikuu laupäev. Jalutan keskklinnas. Väljun kunstigaleriist, kõrval olevast talveaiast kostub koorilaulu. Natuke maad edasi mängitakse ühel tänavanurgal saksofoni. Kusagil aga jäävad kõrva Jamaica rütmid. Veel pisut jalutamist ja kuulen kurblikku akordioni, kuid seejärel rõõmustab meelt kentsakas ukulelemängija. Turuhoone läheduses jutlustab keegi Jeesusest, teisel pool tänavat on infolaud islamist. Vana raekoja ees kogunevad Palestiina toetajad. Kaugel pole ka sotsialismiteemalisi voldikuid jagavad noored. See on üks põhjus, miks mulle Inglismaa meeldib. Siia mahub kõik ära. Erinevad kultuurid, inimesed, ideed.

Aga kui me mehega pea kakskümmend aastat tagasi esimest korda Inglismaale aastakeseks elama ja tööle tulime, sai minust Eesti patrioot. Tagasi Eestisse jõudes olin veendunud, et minu jalad ei puuduta Inglismaa pinda enam mitte iial. Kohutav riik! Kus on see elegantsus ja ilu, mida olin näinud BBC ajaloolistes draamades? Kus on see kaunis, rafineeritud inglise keel?

Mäletan selgelt esimese tööpäeva šokki diivanivabrikus kusagil Kesk-Inglismaa väikelinnas, kui läksime puhkeruumi lõunastama. Seal istus ees juba kamp kohalikke, kes omavahel vestlesid. Ja ma ei saanud mitte ühestki sõnast aru! Kümneaastased keeleõpingud varisesid hetkega kokku. Tundsin ennast saapana ja tunnen senini, mis puudutab siinseid erinevaid aktsente. Mul pole probleeme inglise keeles keeruliste akadeemiliste tekstide lugemisega, loen originaalis ka klassikuid, aga tavainimeste jutust reeglina aru ei saa, eriti kui nad omavahel räägivad. Haruharva olen kohanud inglise keelt, mida oleme harjunud kuulma inglise filmides või hääldust, mida meile koolis õpetatakse.

Keeleillusioonidega koos purunesid ka kultuuriillusioonid. Kõikjal paistis silma kultuuritus, matslus, räpasus, lärmakus, vägivald. Ei mingeid elegantsuse ja harituse stereotüüpe, millena Inglismaad kujutada armastatakse. Iga avaliku ruumi heki- ja põõsaalune on kaetud prügiga. Seal, kus krõpsupakk või limonaadipudel tühjaks saab, sinna see ka maandub. Nädalavahetuseti, kui shoppamas käiakse, muutuvad kesklinna tänavad, aga isegi kaupluste sisemused prügimägedeks. Ja kui kohalikke ajalehti uskuda, siis toimuvad siin vaid mõrvad mõrva järel. Ilmselt statistilise seda polegi nii suure riigi kohta hiiglama palju, aga iga vägivaldne kuritegu jõuab karjuvalt kollase meedia esilehele, et lugeja tunneks ikka pidevat hirmu ja õudust.

Vaid inglise viisakus on raudpolt kindel. Need ropendavad õlleuimas tüübid, kes omavahel reedeõhtuse pubipralle käigus rusikahoope jagavad, ütlevad leti ees teenindajale järgmist jooki tellides ikkagi kümme korda “palun” ja “aitäh” ning vabandavad, kui sa neile kogemata jala peale astud.

Enam ma ennast Eesti patrioodiks ei pea, eks on kodumaagi küllaga pettumusi valmistanud. Ning eneselegi üllatuseks jõudsin ringiga tagasi Inglismaale. Vanema ja leplikumana olen aastate möödudes vaikselt siinse lihtrahva eluga harjuma hakanud. Kihtide vahel on sel isegi teatav võlu. Ning süvenevad teadmised sotsiaalsetest ja ajaloolistest teguritest aitavad seda paremini mõista.

Kusagil eksisteerib kindlasti see väärikalt elegantne keskklassi ideaal, millest ikka veel unistan, aga millega tüüpilise lihttöölisest pagulasena ma kokku ei puutu. Käin seda otsimas Jane Austeni õhulistest romaanidest, kuid annan endale samas aru, et sealne helge õhkkond ja peenetundeline ühiskond püsivad ka ju tegelikult nähtamatu töölisklassi tahumatutel õlgadel.

Brutaalne, ent lohutav

Reeded on kõige keerulisemad. Tulvil igatsust ja ootust, mis venitab (t)öötunnid talumatult pikaks. Esmaspäevade vastu pole mul midagi. Nad on ausad ja brutaalsed, ei anna lootust, vaid ütlevadki kohe hommikust saadik, et nüüd on viieks päevaks kööga. Mis seal siis ikka enam halada! Aga reeded, vot need õrritavad reeded jätavad mulje, et nad on paremad. Muidugi on see vaid üks suur vale, sest vähemalt kaheksa tunni vältel on nad täpselt sama tüütud nagu eelnevad päevad. Tegelikult on nad oma teeskluses ja lubadustes tüütumadki.

Ja reede õhtud … Nemad aravad endast veel eriti palju. Näiteks ei soosi nad magamist. Milleks seda vaja, kui järgmine päev on niikuinii kauaoodatud laupäev? Milleks vaba päeva eel uni? Vähkre! Ärka keset ööd üles! Sest kohe on LAUPÄEV!

Laupäeva hommikuks on inimese asemel voodis zombi. Tal on siiski veel plaanid, oi millised plaanid! Mõelda vaid, kaks vaba päeva! Sellega jõuab ju kõike teha … Mõne aja pärast (loe: peale mõnetunnist tühja scrollimist nutitelefonis/arvutis) mõistab see hägune zombiaju, et laupäev on omadega juba sisuliselt metsas. Lugedagi ei jaksa. Taustal olev Youtube´ist kõlav muusika tekitab omakorda mingisuguse veidra minnalaskmise emotsioonilaengu. Olgu siis nii.

Pühapäev möödub koristades, kokates, pesu pestes, lilli kastes, et õhtul nentida, et nädalavahetus oli taas mõttetu ning läks raisku. Aga vähemalt järgneb sellele brutaalne, lootusetu esmaspäev oma paindumatu, ent kummaliselt lohutava rutiiniga.

Kuidas minust sai härra Darcy

Ma olin teismeeas, kui kohtsasin oma unistuste meest. Eks oli neid varemgi kohatud. Oh seda igatsust ja kahetsust, mis tulenes teadmisest, et Miki Hiir on ja jääb alati vaid joonistatud tegelaseks, ning vaatamata oma südamesoovile ei saa ma iial temaga abielluda. Hiljem tuli üks teine hiir, mootorrattaga (kuidas just hiired on need kõige seksikamad?). Ja siis veel Maurice (raamatust “Peata ratsanik”), D’Artagnan (sellest 1970ndate aastate vene filmist) ja Santiago (seebikast “Maria Celeste”). Olid ajad!

Aga härra Darcy oli eriline. Ta saabus suisa kahel korral. Alguses 19. sajandi, pärast 21. sajandi alguse Inglismaale. Tumedapäine, tõsine, napisõnaline, intelligentne, ühesõnaga jalustrabavalt romantiline. Me kohtusime tele- ja kinoekraani vahendusel. Aga see väike asi ei ole ju tõelise armastuse puhul takistuseks! Puudusin Darcy nägemiseks isegi koolist, et päevastel aegadel odavamatele kinoseanssidele hiilida. Tavaline armunute värk.

Pisut hiljem viis elu (õigemini Tartu baar nimega Zavood) mind kokku päriselu Darcyga. Tumedapäine, tõsine, napisõnaline, intelligentne.

Fast-forward ca kakskümmend aastat edasi. On sume suveõhtu Inglismaal. (Tegelikult ma ei mäleta, kas oli sume, kuna tegemist on Inglismaaga võis see suveõhtu olla ka pilvine, vihmane ja külm, nagu aastaajad siin ikka.) Me hakkame seda igal õhtul tegema ja kõik saab alguse Jane Austenist. “Pride and Prejudice” on esimene raamat, mida teineteisele ette loeme, kordamööda, peatükkide kaupa. Sellele järgnevad “Sense and Sensibility”, “Mansfield Park”, “Persuasion” ja siis “Uhkus ja eelarvamus” eestikeelsena, vahelduseks sekka ka “Karupoeg Puhhi”. Just nagu Jane Austeni ajastul, kui õhtuid lugedes veeti. Just nagu Jane Austen ise, kui ta oma perele oma teoseid ette luges. Vaat, siin on teile nipp, kuidas kahekümne aasta järel suhet värske ja romantilisena hoida!

Selle Austeni kümbluse keskel avastasin aga, et ma mitte ainult ei ole abielus härra Darcyga, vaid olen ise ka härra Darcy. Tõsine, napisõnaline, intelligentne  – check. Armastab lugeda ja raamatuid koguda  – check. Ei oska tühijuttu ajada ning small-talk valmistab piina, mistõttu jätab endast ülbe mulje  – check. Mõni miljon ja mõisahoone siia-sinna on vaid puudu.

Kuid see pettekujutelm purunes peagi, sest peale “Mansfield Parki” lugemist teatas mu abikaasa, et Darcydest on asi kaugel ja me oleme hoopis nagu Fanny ja Edmund. Sest kes ei tahaks rutiinset, igavat, rahulikku, moraalset, tõusude ja mõõnadeta elu nagu neil? Tuleb välja, et meie tahame. Ja kes ei tahaks olla arglik müürililleke nagu Fanny? Tuleb välja, et mina ei taha. Aga millal varem pole tõde valus olnud?

Häbiväärne lihttööline

Kui ma lasteaias käisin, tahtsin suureks kasvades saada baleriiniks või aednikuks. Kooliajal ametiunistused vaheldusid – küll tundus põnev olla kunstnik või kirjanik, siis aga hoopis loomaarst, inglise keele õpetaja, näitleja või modell, teatrikriitik, õppejõud ning ühel hetkel isegi Nobeli preemia laureaat keemias (sellel esimesel aastal, kui keemia veel lihtne oli). Aga mitte kunagi ei unistanud ma laotööliseks saamisest. Kes unistakski?

Lihttöö on ju lollidele ja laiskadele… Neile, kes koolis õppida ei viitsi. Neile, kes on elus ühel või teisel viisil läbi kukkunud. Iga laps teab seda. Keegi ei unista miinimumpalga eest rügamisest. Ometi, siin ma nüüd omadega olen – laos. Teen miinimumpalga eest füüsiliselt kurnavat tööd, endal magistrikraad. Ja ma olen eluga rahul, võiks isegi öelda, et olen õnnelik ning saanud lõpuks üle aastaid ja aastaid vaevanud depressioonist.

Endalegi üllatuslikult naudin seda tööd. Jõuan igal õhtul väsinuna koju, jalad valusad, liigesed kanged, samas olen oma elu parimas vormis. Tunnen tööl puudust n-ö aju kasutamisest, samas on see mõnusalt stressivaba. Ma ei saa tööd koju kaasa võtta ega õhtuid muretsedes veeta. Annan üheksast viieni endast parima ja muu aeg on minu päralt. Saan miinimumpalka, aga Inglismaal elades ei tähenda see automaatset vaesust.

Aeg-ajalt käib peast siiski läbi mõte, et kas nüüd ongi nii. Kas jäängi lihttööliseks? Vahel unistan arglikult endiselt millestki muust, mis vastaks mu haridusele ja huvidele. Ka mõned mu sõbrad on justkui lohutavalt öelnud, et see laotöö on niikuinii ju vaid ajutine ning et mu töövälisel ajal tehtav vabatahtlik töö ning aktivism on vähemalt olulised. Sest lihttöö ei saa olla oluline ega luua väärtusi? Eestis elades teeksin ilmselt midagi muud. Või kas teeksin? Paradoksaalselt on varasemad mu haridusele ja huvidele vastanud tööd mind läbi põletanud ja õnnetuks teinud.

Lihttööd nähakse karistusena, mida väärivad vaid madalamast madalamad. Häbiväärsest lihttööst pääsemiseks tuleks ennast kokku võtta ning rohkem pingutada. Ometi peab keegi ka selliseid töid tegema, sest muidu kukuks ühiskond kokku. Igast lehepoisist ei saa miljonäri, igast poemüüjast ei saa peaministrit. Ja ei peagi saama. Seni, kuni ühiskond pole täisautomatiseeritud, on vaja neid nähtamatuid mutrikesi, neid “väärtusetuid” ameteid, mille pidajad raske tööga teiste jaoks igapäevaelu lihtsamaks muudavad.

Küll aga on oluline suhtumise muutmine sellistesse töödesse ning inimestesse, kes neid teevad. Ja loomulikult väärivad ka lihttöölised elamisväärset palka. Ükski töö ei peaks olema karistus lihtsalt selle eest, et juhuslikult pole kõigi inimeste elu kulgenud tähtede poole.

Hiljuti sattusin artikli peale, kus reastati tööga rahulolu põhjused. Uuringute järgi ei ole selleks suur palk ega töötamine unistuste ametikohal. Rahulolu tagavad pigem väljateenitud edu (teadmine, et vajalikud eesmärgid on efektiivselt täidetud) ning tunne, et pakud oma tööga olulist ja vajalikku teenust. Mõlemad on võimalikud ka lihttööd tehes.

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”. Tulebki. Armastus töö vastu. Armastus “häbiväärse” ja kurnava lihttöö vastu.